Tasakaalustades biokeemiat.

Amy Morrison

Tõlgitud ajakirjast Mothering Magazine nov/dets 2002.

Dr.Stephanie Cave (MD - medical doctor, FAAFP - Fellow of American Academy of Family Physicians - kuulub Ameerika Perearstide Ühingusse) on arst , kes oma kliinikus edukalt ravib autistlikke lapsi, kasutades dieeti, organismi biokeemia tasakaalustamist ja keha puhastamist seda koormavast metallist.
Koos kolleeg dr.Amy Holmes’iga on neil patsiente praegu kokku 1900.
Dr.Cave on populaarse raamatu “Mida arstid Teile vaktsiinidest ei pruugi rääkida” (2001) autor.

Mothering Magazine: Kuidas ja millal algas Teie meditsiiniline karjäär?
Stephanie Cave: Olen litsenseeritud perearst ja alustasin oma praksist 1986. a. Koos dr Amy Holmes’iga on mul nn. integreeritud meditsiini praksis Baton Rouge’is, Louisianas. Integreeritud all mõtlen ma siin seda, et me kasutame kõike, millest patsiendil võiks kasu olla.
Ma läksin meditsiini õppima alles siis, kui olin 36 aastane. Selleks ajaks oli mul 10 aastane poeg, kellel oli diagnoositud hüperaktiivsus ehk ADHD ( Attentin Deficit Hyperactivity Disorder).
Ma kujundasin oma praksist algusest peale selles suunas, et saaksin ravimisel kasutada ainevahetusravi – ravimist toiduga ja patsiendi biokeemia tasakaalustamist – sest sellel on väga head tulemused. Ja ma ei väsi inimestele kinnitamast, et kui te normaliseerite oma keha biokeemia, siis teie tervislik seisukord paraneb igal juhul.

MM: Teie praksis on siis keskendunud peamiselt keha biokeemia tasakaalustamisele?
SC: Jah. Me teeme laborianalüüsid aminohapete, mineraalide ja vitamiinide sisalduse kohta veres. Siis anname juurde neid, millest organismil on puudus, lähenedes igale lapsele individuaalselt.
1980-tel töötasin ma peamiselt ADD (Attention Deficit Disorder) lastega. 1990-te keskpaiku hakkasin ravima autistlikke lapsi. Sain juhendi Autismi Uurimise Instituudist San Diegost, mis nagu välja tuli, oli seesama, mida olin kasutanud ADD laste ravimisel. See ravi andis tõepoolest väga häid tulemusi ka autistlike laste puhul.
Alles 1990-te keskpaigas hakkasime me aru saama, et tegelikult oli nende laste puhul probleemiks nende organismis olev metall.

MM: Mida te leidsite?
SC: Me hakkasime testima juukseid, uriini ja verd. Juusteanalüüsidest leidsime vaid väikese koguse elavhõbedat ning verest ja uriinist suures koguses teisi metalle nagu näiteks alumiiniumi, antimoni, arseeni, tina. Juustest leidsime elavhõbedat väga vähe, seega hoidis nende laste organism elavhõbedat kinni ja ladestas kehasse, mis hakkas hiljem neid mürgitama.

MM: Kas te leidsite neid metallijääke ka teist liiki arenguhäiretega lastel?
SC: Jah. Lastel, kelle diagnoos kuulus nn autismi spektrisse, kaasa arvatud kõnehäired, ADD, ADHD, PDD-NOS (Pervasive Development Disorder Not Otherwise Specified), Asperger’i sündroom, Autism DSM-IV.
Minu arvates kuuluvad need haigused kõik ühte lahtrisse, sest neid põdevate laste olukord paraneb silmnahtavalt pärast seda, kui hakkame ravima nende ainevahetust ja nende kehadest metallijääke välja viima. Laste olukord paranes juba pärast seda, kui nad pandi õigele dieedile ja me taastasime nende soolte bakteriaalse tasakaalu. Kuid kui hakkasime kehast eemaldama metalli, toimus laste seisukorras pööre. Mida noorem laps, seda parem tulemus.

MM: Kust pärineb teie arvates see metall, mida te laste kehadest leiate?
SC: Tina võib pärit olla mõnedest tina-fluoriid hambapastadest ja hambaplommidest.
Antimon pärineb tulekindlatest voodi-ja magamisriietest.
Arseen toidust ja veest. Lisaks sisaldab töödeldud puit, millest tehakse välispuitööblit ja ka laste kiikesid ja mänguväljakuid, suurel hulgal arseeni. Tahaksin veel mainida, et lastele pole vaja suures koguses kokkupuudet metalliga, piisab õige vähesest, sest neil puudub organismis vastav biokeemiline mehhanism metallijääkide väljaviimiseks kehast.
Mina arvan, et me oleme vaktsineerides laste organismid metalliga üle koormanud. Me anname neile juba varases eas vaktsiinidega nii suure koguse metalli (eriti B hepatiidi vaktsiiniga, mille nad saavad kohe sünni järel), et nende kehad on sunnitud tänu vaktsiinides sisalduvale metallile juba väikelapseeas ära kasutama oma metallotioniini (metallothionein s.o. aine, mis aitab meie organismil metallijääkidest vabaneda). Pärast seda kui organismi biokeemilised varud on ära kasutatud, ei suuda nende laste kehad toime tulla enam ühegi metalliga.
Selle avastuse tegi biokeemik Bill Walsh Pfeifferi Ravikeskusest. Ta testis 503 autistlikku last ja leidis, et 91% puudus kehas metallotioniin, kusjuures tavalistel lastel seda puudujääki ei täheldatud.

MM: Aga elavhõbe ja alumiinium? Kust need pärinevad?
SC: Imikuvaktsiinid sisaldavad elavhõbedat ja alumiiniumi. Autismiepideemia algas tegelikult 1980-te lõpus 1990-te alguses ja tundub, et see langeb kokku ajaga, mil kohustuslikku vaktsiinikalendrisse lisati kaks uut vaktsiini: Hib 1988 (Hemophilus influenzae tüüp b) ja B hepatiit 1991. Lapsed olid juba DLT (difteeria-lakaköha-teetanus) vaktsiini saanud alates 1980-test ja kohe selle järel lisandus MMR(leetrid-mumps-punetised).
Kuid autismi numbrid hakkasid oluliselt kasvama alles siis, kui vastsündinuid hakati süstima HepB vaktsiiniga.

MM: Vanematele kinnitatakse ikka ja jälle, et elavhõbeda kogus vaktsiinides on minimaalne ja mingit põhjust muretsemiseks pole.
SC: Milline on ohutu doos mürgile? 12,5 mcg etüülelavhõbedat HepB vaktsiinis vastsündinule ületab EPA (USA Keskkonnakaitse Agentuur) “ohutu doosi” 25-kordselt!
62,5 mcg etüülelavhõbedat, mis viiekilone beebi teisel elukuul koos kõigi kohustuslike vaktsiinidega saab, ületab EPA “ohutusnõuded” 125-kordselt.
See on juba ohtlikult mürgine kogus elavhõbedat. Eriti ohtlik on elavhõbe enneaegsetele beebidele. Vaktsineerimisjärgselt võib elavhõbeda kogus enneaegsete laste veres tõusta 10 kordseks võrreldes õigeaegselt sündinud lastega.

MM: Kuidas mõjub elavhõbe konkreetselt immuunsüsteemile ja ensüümidele?
SC: Elavhõbe on närvimürk, neurotoksiin, mis kahjustab aju tööd mitmel viisil. Ka alandab ta immuunsüsteemi kaitsevõimet teatud piirini. Kui 1990-ndatel hakati vastsündinutele HepB vaktsiini andma, hakkasime me täheldama 2 nädala vanustel imikutel kõrvapõletikke - see oli praktiliselt ennekuulmatu. Me hakkasime nägema palju rohkem haigusi lapse esimese elukuu jooksul.
Oleme leidnud, et nende laste organismid toodavad antikehi nende endi kehakudede vastu. Neil tekivad antikehad ajukoe müeliinvalgu vastu. Kui lapsed saavad ravi ja elavhõbe viiakse kehast välja, siis need antikehad kaovad.
Lisaks toodavad nende laste kehad kaseiinist (piimavalk) ja gluteenist (sisaldub nisus, kaeras, odras ja rukkis ) kehaomast morfiini. Need peptiidid - gliadomorfiin ja kasomorfiin - muudavad lapse endassetõmbunuks ja kergesti ärrituvaks. DPPIV ensüüm, mis muus olukorras lõhustaks need peptiidid ja viiks need kehast välja, on elavhõbeda ja teiste raskemetallide poolt välja lülitatud. Selle tulemusena on neil lastel kehas kõrgem morfiinisisaldus.

MM: On registeeritud autistlikke lapsi, kes tarbisid suurtes kogustes piima ja nisu. Nüüd me teame miks, nad ravisid end ainsal neile kättesaadaval viisil.
SC: Täpselt. Seepärast esimene asi, mida me teeme, me paneme nad täielikule kaseiini ja gluteenivabale dieedile. Ainuüksi dieedi muutus parandab laste olukorda 60%. On tõesti hämmastav näha, kuidas laste käitumine muutub.

MM: Kas te seletaksite DMSA (2,3 Dimercaptosuccinic Acid) ravikuuri, mida te kasutate metallide elimineerimiseks?
SC: DMSA seob elavhõbedat ja viib ta organismist välja. See menetlus on FDA (USA Toidu-ja Ravimiameti) poolt litsenseeritud plii eemaldamiseks. Kui DMSA kehas ringleb, haagib ta enesele külge metallijäägid ja viib need uriiniga välja. DMSA tõmbab kehast välja elavhõbedat, alumiiniumi, antimoni ja arseeni.
Minu kolleeg Amy Holmes tegi uuringu, kus leidis, et autistlikel beebidel on elavhõbedasisaldus juustes väga väike - 10 korda väiksem kui normaalsetel lastel. Samal ajal me teadsime, et tegelikult oli nende laste kehades suur kogus elavhõbedat vaktsineerimise tagajärjel.

MM: Tähendab elavhõbe ladestus nende kehades?
SC: Jah. Paljud, kes otsisid laste juustest kõrget elavhõbedataset, ei leidnud seda ja mõtlesid, et see teooria on vale – nad oletasid, et suur elavhõbedasisaldus juustes tähendab suurt elavhõbedasisaldust kehas. Kuid tegelikult hoidis keha metalli kinni ja ladestas selle.
Me teame, et metall on kehas olemas, kuna ravikuuride ajal saame uriiniga väljutatava metalli kogust mõõta.

MM: Kas on ka teisi elavhõbedaallikaid?
SC: Ma arvan, et elavhõbeda ladestumine kehas algab juba looteeas, kuna me leidsime, et rohkem kui 53% meie autistlike laste emadest olid reesusnegatiivsed ja said raseduse ajal imuunglobuliini süsti, kus säilitusaineks oli tiomersaal (elavhõbeda orgaaniline ühend). Ainult 3% meie tavapraksises normaalsete laste emadest olid reesusnegatiivsed. See on väga tähelepanuväärne erinevus, kuna see näitab üsasisest kokkupuudet etüülelavhõbedaga. Metall ema organismist võib läbida platsenta ja jõuda looteni.
Me tegime ka uuringu amalgaam-hambaplommidest (nn “hõbeplommid”)- need sisaldavad 49,6% elavhõbedat. Leidsime, et autistlike laste emadel on märkimisväärselt rohkem amalgaamplomme kui tavaliste laste emadel. See on veel üks üsasisese kontakti allikas elavhõbedaga.
Järgmine üsasisene elavhõbedakahjustus tuleb gripivaktsiinist, mida praegu soovitatakse kõikidele rasedatele peale 14 nädalat.

MM: Tähendab, et naise keha elavhõbedakoormus mõjutab otseselt tema loodet?
SC: Arvatavasti, jah. Me hoiatame ka rasedaid ja rinnaga toitvaid emasid, et nad oleksid ettevaatlikud kala ja mereandide tarbimisega, kuna kui nad seedivad elavhõbedat sisaldavat toitu, siis jõuab see ka rinnapiima. (* Ka Eestis on tehtud uuringuid Läänemere kalades sisalduva elavhõbeda kohta.)

MM: Mis on selle mõte, et vaktsiine manustada vastsündinule selle asemel, et oodata lapse kaheaastaseks saamiseni?
SC: Laps võib mitmed haigused üles korjata väga varases eas. Näiteks hemofiiluse puhul on väga ohtlikud esimesed 6 kuud, seetõttu antakse seda vaktsiini varakult.
Kuid pole mingit põhjendust, miks B hepatiidi vaktsiini süstitakse vastsündinutele. See vaktsiin on sugulisel teel leviva haiguse ärahoidmiseks. Kui ema on B hepatiit positiivne, siis see on erijuht ja sel juhul on vastsündinule alati süstitud B hepatiidi vaktsiini.
Kuid kui ema on negatiivne, pole absoluutselt mitte mingit põhjendust, miks me peaksime seda vaktsiini lapsele andma.
Enamus meedikuid, kes istuvad vaktsiine heakskiitvates komisjonides, on nakkushaiguste spetsialistid mitte immunoloogid, seega nemad vaatavad vaid, kuidas nakkushaigust elimineerida. Sünnimomendil on laps neile kättesaadavam kui mingil muul ajal tema elust. Lapsi kohe peale sündi süstides, saavad nad vaktsineerimisse haarata suurema osa elanikkonnast.
Hepatiit B on üleüldse esimene geneetiliselt modifitseeritud vaktsiin ja kogu turvalisusuuring, mis sellele on tehtud, kestis vaid 5 päeva! Seda vaktsiini vastsündinule anda oli äärmiselt suur risk ja on praegugi, isegi kui sealt vaktsiinist eemaldada elavhõbe.
Me näeme nendel autistlikel beebidel aina rohkem autoimmuunprotsesse ning me ei tea, millest see on tingitud – kas elavhõbedast, B hepatiidi või MMR vaktsiinist.

MM: Vaid 5 päeva turvalisusuuringuid tundub ebapiisav vaktsiini jaoks, mida antakse peaaegu igale vastsündinule maailmas.
SC: Jah, kindlasti on vaja rohkem turvalisusuuringuid. Me ei kutsu üles vaktsineerimisest loobuma, me lihtsalt tahame seda teha turvaliselt. (* USA-s on vaktsineerimine kohustuslik!)

MM: On kuulda kaht vastakat teooriat autismi järsu kasvu põhjenduseks:
1) Tegemist on lihtsalt parema diagnoosimisega, mitte haigusjuhtude tõusuga,
2) Tegemist on geneetilise haigusega.
SC: Need tänapäeva autistlikud lapsed poleks mingil juhul ka minevikus diagnoosimata jäänud.
Kui teil on laps, kes ühe nädala jooksul kaotab rääkimisvõime, kõne, silmkontakti, võime suhelda teiste lastega ning hakkab end tahtlikult vigastama – seda peab kuidagi diagnoosima. Väga raske on sellist juhtumit tähelepanuta jätta.
Ja see on regressiivne autism, see pole sünnipärane. Regressiivne autism tekib mõnikord kahe päeva või nädala jooksul. Kui vanemad tulevad meie kliinikusse, siis nende jutt on nii sarnane. Me ei suuna kuidagi, me vaid kirjutame haigusloo ülesse.
Küsime: “Mis juhtus? Mis te märkasite? Kas laps arenes normaalselt?”
Ja siis ema ütleb: “ Jah, kuni…” Ja me juba teame , mida ta järgmisena ütleb: “kuni vaktsineerimiseni 15 kuni 18 kuu vanuselt.”
Arstidel oli komme anda MMR samal päeval kui DLT ja Hib vaktsiine ning tavaliselt oli see ka see päev, kui haigus algas. Nüüd on arstid oma vaktsineerimisgraafikut korrigeerinud ja MMR vaktsiini süstitakse lastele 12 kuu vanuselt.
Nüüd me teame, et on viga anda beebidele elusat nõrgestatud viirust samaaegselt elavhõbedaga, mis surub maha nende organismi kaitsevõime. On raske öelda, kas ohtlik tegur on MMR või tiomersaal? Arvan, et mõlemal on oma osa.
Regressiivseks autismiks on geneetiline eelsoodumus, kuid tegemist pole ainult geneetilise probleemiga, kuna minu arvates pole selline asi võimalik nagu geneetiline epideemia. Raske on vahet teha geneetilistel ja keskkonnast põhjustatud teguritel. Ma arvan, et see polegi võimalik. Arvan, et meil tuleb pigem tunnistada, et mõlemad mängivad rolli.

MM: Ma mõtlen väiksema sissetulekuga vanemate peale ja/või nende peale, kel puudub emotsionaalne ja perekondlik toetus. Kuidas nemad oma haigete lastega toime tulevad?
SC: Suurim probleem on see, et arste, kes raviksid autistlikke lapsi, on väga vähe. Arstid lülitavad väga vastumeelselt autismi oma praksisesse, kui nad just ise pole autistlike laste vanemad. Autismi Uurimise Instituudi koduleheküljel (www.autismresearchinstitute.com) on DAN (Defeat Autism Now) s.o. arstide nimekiri, kes tegelevad autistlike lastega.

MM: Kas te räägiksite oma edukast ravimeetodist? See peaks olema vist väga tänuväärne kogemus.
SC: On küll. Meie töö on raske, ka füüsiliselt – on päevi, kus tuleme oma patsientide juurest sinikate, hammustus- ja küünistusjälgedega ning peame oma kliiniku ruumid uuesti korda seadma. Kuid me teame, et lapsed paranevad.
Eelmise aasta uuringus leidsime, et umbes 40% meie poolt läbivaadatud lastest (kokku umbes 120) näitas märkimisväärseid paranemistulemusi, eriti just nooremas vanusegrupis. Enamus paranenud lapsi jõuab ravi lõpuks kõne ja silmkontakti täielikust puudumisest dialoogi ja hea silmkontaktini. Kahe-, kolme- ja neljaaastased tulevad kõige kiiremini välja. Kuue kuni kaheksa kuu parast jõuavad nad punkti, kus pole enam võimalik öelda, et nad olid kunagi autistlikud. See on vapustav.
Vanemad tulevad meie kliinikusse pisarais, nad lendavad kohale teisest riigi otsast ainult selleks, et meile lapsi näidata.

MM: Teoreetiliselt, kui vaktsiinid oleksid elavhõbeda (tiormersaali) vabad ja üsasisesed elavhõbedakahjustused oleksid elimineeritud, kas me siis näeksime autismijuhtumite langust?
SC: “Teoreetiliselt” on siin õige väljend. 1999 a lõpus tegi FDA (USA Toidu-ja Ravimiamet) “pehme” soovituse ravimifirmadele, et aastaks 2001 toodetaks vaktsiine ilma tiomersaalita. Kuid vanad vaktsiinid on endiselt kasutusel, neid ei korjatud müügist ära. Ja minu teadmist mööda on vaid üks sort DLT vaktsiini, mis on tiomersaalivaba või mida toodetakse eraldi monovaktsiinidena. Kui on tegemist multivaktsiiniga, siis sisaldab ta alati tiomersaali.
Gripivaktsiin, mida praegu soovitatakse rasedatele, sisaldab tiomersaali ning praegu arutatakse, kas hakata seda soovitama kõikidele üle kuue kuu vanustele lastele. Ka imikute silma- ja ninatilgad sisaldavad tiomersaali.
Kuid vastates Teie küsimusele, arvan, et umbes nelja aasta pärast näeme autismijuhtumite tippu, see on siis, kui praegused kaheaastased saavad kuueseks ja nad arvestatakse koolikohuslaste hulka. (Laste üle ei peeta enne arvet, kui nad jõuavad kooliikka.) Pärast seda, arvan, näeme langustrendi.
Ma veetsin nädalalõpu oma noorima lapselapsega ja märkasin, kui rahulik ta on. Ta magas 12 tundi igal öösel, tegi paar uinakut päeval ja nuttis ainult siis, kui kõht tühjaks läks. Sellised olid lapsed enne.
Kuid alates 1990-test on lapsed ärrituvad ja närvilised. Ma võin nüüd seista lennujaamas, vaadata ümbritsevaid lapsi ja võin Teile peaaaegu täpselt öelda, millal need lapsed on sündinud ja mitu mikrogrammi etüülelavhõbedat nad on saanud – ainult nende käitumise ja rahutuse järgi.Ma arvan, et rahulikud lapsed, kes arenevad kiiremini, tulevad taas tagasi. Arvan, et viimase 10 aasta jooksul oleme unustanud, milline üks normaalne laps võib olla.